pühapäev, 27. juuni 2010
esmaspäev, 14. juuni 2010
Ebaõnnestunud eurotrip ehk kuum Varssav
Ja olengi tagasi. Nagu poleks ära olnudki, kuid ometi... Ehk alustaks algusest ja laseks ridadel oma loo jutustada.
Oli jahedapoolne juunikuu kesknädala hommik. Alustasime oma reisi Pärnust, suunaga Riia poole. Niisiis seadsime sammud linna piirini. Esialgne plaan oli proovida hääletada, kuid olime ka valmis ostma bussipiletid Riiga, et sealt oma teekonda jätkata. Õnneks polnud vaja! Lennutasime oma pöidlaid kõigest 5 minutit - kuni peatus must linnamaastur(kõikidele autopededele jään vastuse auto margi suhtes võlgu :) ), roolis keskealine itimees Rasmus.
Napid kaks tundi hiljem avastasime end keset rekkaparklat, paarkümmend kilomeetrit enne Riiat, ümbritsetud uudishimulikest pilkudest. Möödusid napid minutid-kaks kuni meile pakuti küüti Põhja-Poola linnakesse nimega Ostrow Maz- viskasime oma kotid autosse ja ronisime ise neile järgi. Päikese horisondi taha kukkumise ajaks olime juba Poolas. Kõik tundus liiga hea, et tõsi olla. Ja loomulikult oligi!! Pikalt kaarti uurides, avastasime et seda kohta, kuhu me olime välja jõudnud, pole isegi kaardil märgitud. Niisiis otsisime omale varjulise koha kuhu telk püsti seada- oru põhjas olnud põõsad. Alates sellest hetkest veeres kõik allakäigu trepist kolinal alla. Nimelt kestis terve öö äikesetorm koos lakkamatu paduvihmaga, ja kuna olime ümruskonna madalaimas punktis, oli tegu ühe vesiseima ööga minu elus . Ja kui sellest veel vähe oleks - meie magamata öö eest kandsid ka hoolt paarituvad konnad ning ülalt kostnud mootorimürin.
Pakkisime päikese tõusul koli kokku ja asusime teele. Proovisime rekkaparklas taas õnne, kui ei midagi. Järgnevad tunnid möödusid maantee ääres külg ees liikudes- pöial välja sirutatud. Taaskord tühjus. Kõndisime lähimasse kaardil mägritud linna- Suwalki'sse, mis meenutas vägisi mõnda Ida-Virumaa mitte-midagi-ütlevat asulat. Lõpuks läbi linna jõudnuna, proovisime taas edasi Varssavi poole saada. Kuid polnud raske arvata, et peale tundi-kahte ootamist, olime ikka samas kohas. Kõmpisime siis bussijaama ning otsustasime edasise progressi nimel võtta buss Varssavi, mis oli pea 300 km kaugusel. Ainuke hea asi selle juures oli piletihind- 125 kr.
Kuna bussini oli paar tundi aega mõtlesin oma koti sisu natuke "hävitada". Sõime ära kõik poolikud ja avatud pakid, et natukenegi õlgadele vajuvat raskust vähendada. Mõni hetk hiljem sõitis meie buss ette ning olimegi teel suurlinna poole. Mõned (6!) tundi hiljem olime kohal.
Esialgu jättis Varssav äärmiselt räpase ja venepärase mulje. Kohele jõudes oli meil valida kaks bussijaama, kust väljuda- esimene neist oli oli kaetud paksult erivärviliste kile-ja paberkottidega. Kuna teadsime, et peale selle on meil veel üks variant, kus väljuda, otsustasime selle kasuks lootes, et tegu on natuke korralikuma kohaga. Ja üks väheseid õigeid otsuseid meie reisi jooksul! Teine bussijaam osutus üheks eriliseimaks paigaks terve selle aja jooksul.
Ilma pikema jututa otsustasime endale hankida bussi-või rongipiletid Wroclaw'isse, kuna see asus üsna Tšehhi piiri lähedal. Kuid taaskord oli Karma meile omad plaanid valmis sepistanud- nimelt otsustas üks bussijaama ATM ära süüa mu reisikaaslase pangakaardi! Kuidas ometi saab 24 tunni jooksul nii palju ebaõnne olla?! Kuna tal oli ainult ca 30 eurot taskus, otsustasime jätta siinkohale seikluse pooleli ning pöörata ots kodu poole tagasi.
Pärast kaaslase järjekordset hädaldust kukkus viimane piisk minu kannatuste karikasse, mis nüüd ohtralt üle äärte välja tungis. Edasise koos veedetud aja jooksul oli vestlus enam kui lakooniline, pealiskaudne ning kasutusel vaid hädajuhtudel.
Järgneva öö veetsin bussijaamas. Õues täpsemalt. Siinkohal olgu mainitud, et tegu on kohaga, kuhu kõik kohalikud kerjused, moosekandid ja saapaviksijad oma teenust ööpäevaringselt osutama tulevad, siis polnud just tegu kõige turvalisema ega vaiksema kohaga, kus silmad looja lasta. Kuna Varssav tervitas meid 32 kraadise soojusega, siis oli õues magada väga mõnus. Päiseksetõusuga taas ärgates oli õhusooja koguni 26 kraadi. Otsustasin oma koti selga visata ja linna peal väikese tiiru teha. Veetsin terve järgneva päeva Varssavi kesklinna vahetänavates kolades. Kohtusin ühe prantsuse tüdrukuga, kes oli tulnud just Tallinn-Riia-Vilnius tuurilt ning otsustasime istuda Varssavi keskväljakul - nosisime lähedalt ostetuid fantastiliselt maitsvaid saiakesi ning rääkides Tallinnast, Riiast ja maailma asjadest üldiselt. Siinkohal võiks märkida, et tol hetkel oli väljas pea 35 kraadi ning päike säramas kõrgel taevas. Asfalt oli pehme ning sõna otseses mõttes sulas mu ketside külge.
Peale seda, kui otsutasime kodu poole tagasi minna, tabas mind üleüldine ükskõiksus ning otsustasin lubada endale Varssavis ja Riias kõike, mida tahtsin.
Ahjaa, et juba Riias? Jah tõesti, kuna paljas mõte järjest 20(!) tundi järjest bussis loksuda tundus hirmutav, tegin viimase peatuse enne kodu just lätlaste pealinnas. Kohtusin linnapeal kahe Malaisia tudengiga, kes olid teel Riiast Tallinna. Otsutasime võtta samad piletid ning ülejäänud päeva veetsimegi kolmekesi. Veetsin ühe parima päeva reisi jooksul just Riias. Aga miks? Sellest ainult valitud hingedele :P
Natuke pildimaterjali ka:
Napid kaks tundi hiljem avastasime end keset rekkaparklat, paarkümmend kilomeetrit enne Riiat, ümbritsetud uudishimulikest pilkudest. Möödusid napid minutid-kaks kuni meile pakuti küüti Põhja-Poola linnakesse nimega Ostrow Maz- viskasime oma kotid autosse ja ronisime ise neile järgi. Päikese horisondi taha kukkumise ajaks olime juba Poolas. Kõik tundus liiga hea, et tõsi olla. Ja loomulikult oligi!! Pikalt kaarti uurides, avastasime et seda kohta, kuhu me olime välja jõudnud, pole isegi kaardil märgitud. Niisiis otsisime omale varjulise koha kuhu telk püsti seada- oru põhjas olnud põõsad. Alates sellest hetkest veeres kõik allakäigu trepist kolinal alla. Nimelt kestis terve öö äikesetorm koos lakkamatu paduvihmaga, ja kuna olime ümruskonna madalaimas punktis, oli tegu ühe vesiseima ööga minu elus . Ja kui sellest veel vähe oleks - meie magamata öö eest kandsid ka hoolt paarituvad konnad ning ülalt kostnud mootorimürin.
Pakkisime päikese tõusul koli kokku ja asusime teele. Proovisime rekkaparklas taas õnne, kui ei midagi. Järgnevad tunnid möödusid maantee ääres külg ees liikudes- pöial välja sirutatud. Taaskord tühjus. Kõndisime lähimasse kaardil mägritud linna- Suwalki'sse, mis meenutas vägisi mõnda Ida-Virumaa mitte-midagi-ütlevat asulat. Lõpuks läbi linna jõudnuna, proovisime taas edasi Varssavi poole saada. Kuid polnud raske arvata, et peale tundi-kahte ootamist, olime ikka samas kohas. Kõmpisime siis bussijaama ning otsustasime edasise progressi nimel võtta buss Varssavi, mis oli pea 300 km kaugusel. Ainuke hea asi selle juures oli piletihind- 125 kr.
Kuna bussini oli paar tundi aega mõtlesin oma koti sisu natuke "hävitada". Sõime ära kõik poolikud ja avatud pakid, et natukenegi õlgadele vajuvat raskust vähendada. Mõni hetk hiljem sõitis meie buss ette ning olimegi teel suurlinna poole. Mõned (6!) tundi hiljem olime kohal.
Esialgu jättis Varssav äärmiselt räpase ja venepärase mulje. Kohele jõudes oli meil valida kaks bussijaama, kust väljuda- esimene neist oli oli kaetud paksult erivärviliste kile-ja paberkottidega. Kuna teadsime, et peale selle on meil veel üks variant, kus väljuda, otsustasime selle kasuks lootes, et tegu on natuke korralikuma kohaga. Ja üks väheseid õigeid otsuseid meie reisi jooksul! Teine bussijaam osutus üheks eriliseimaks paigaks terve selle aja jooksul.
Ilma pikema jututa otsustasime endale hankida bussi-või rongipiletid Wroclaw'isse, kuna see asus üsna Tšehhi piiri lähedal. Kuid taaskord oli Karma meile omad plaanid valmis sepistanud- nimelt otsustas üks bussijaama ATM ära süüa mu reisikaaslase pangakaardi! Kuidas ometi saab 24 tunni jooksul nii palju ebaõnne olla?! Kuna tal oli ainult ca 30 eurot taskus, otsustasime jätta siinkohale seikluse pooleli ning pöörata ots kodu poole tagasi.
Pärast kaaslase järjekordset hädaldust kukkus viimane piisk minu kannatuste karikasse, mis nüüd ohtralt üle äärte välja tungis. Edasise koos veedetud aja jooksul oli vestlus enam kui lakooniline, pealiskaudne ning kasutusel vaid hädajuhtudel.
Järgneva öö veetsin bussijaamas. Õues täpsemalt. Siinkohal olgu mainitud, et tegu on kohaga, kuhu kõik kohalikud kerjused, moosekandid ja saapaviksijad oma teenust ööpäevaringselt osutama tulevad, siis polnud just tegu kõige turvalisema ega vaiksema kohaga, kus silmad looja lasta. Kuna Varssav tervitas meid 32 kraadise soojusega, siis oli õues magada väga mõnus. Päiseksetõusuga taas ärgates oli õhusooja koguni 26 kraadi. Otsustasin oma koti selga visata ja linna peal väikese tiiru teha. Veetsin terve järgneva päeva Varssavi kesklinna vahetänavates kolades. Kohtusin ühe prantsuse tüdrukuga, kes oli tulnud just Tallinn-Riia-Vilnius tuurilt ning otsustasime istuda Varssavi keskväljakul - nosisime lähedalt ostetuid fantastiliselt maitsvaid saiakesi ning rääkides Tallinnast, Riiast ja maailma asjadest üldiselt. Siinkohal võiks märkida, et tol hetkel oli väljas pea 35 kraadi ning päike säramas kõrgel taevas. Asfalt oli pehme ning sõna otseses mõttes sulas mu ketside külge.
Peale seda, kui otsutasime kodu poole tagasi minna, tabas mind üleüldine ükskõiksus ning otsustasin lubada endale Varssavis ja Riias kõike, mida tahtsin.
Ahjaa, et juba Riias? Jah tõesti, kuna paljas mõte järjest 20(!) tundi järjest bussis loksuda tundus hirmutav, tegin viimase peatuse enne kodu just lätlaste pealinnas. Kohtusin linnapeal kahe Malaisia tudengiga, kes olid teel Riiast Tallinna. Otsutasime võtta samad piletid ning ülejäänud päeva veetsimegi kolmekesi. Veetsin ühe parima päeva reisi jooksul just Riias. Aga miks? Sellest ainult valitud hingedele :P
Natuke pildimaterjali ka:
väikesed inimesed ja nõukogude suured ideaalid
laupäev, 22. mai 2010
Telli:
Postitused (Atom)